Luguteater (playback teater) on improvisatsiooniline teater, mille lõi J.Fox NY-s 1970aastatel. Etendus on protsess, kus näitlejad ja muusik loovad etenduse,  mis põhineb jutustaja autentsel lool. Laval on näitlejad, muusik ja lavastaja. Lavastaja on jutuvestja ja näitlejate vahendaja. Lugu mängitatakse tagasi esteetilises vormis nii, et oleks toetatud publik ja loo rääkija. Publik näeb oma jutustatud lugu peegeldatuna näitlejate poolt ja tulemuseks võib olla uue perspektiivi ja uute aspektide tajumine. Näitlejad loovad ise koha peal endale rolli ja ei pea kinni pidama ei tekstist ega stsenaariumist.

Luguteatri ajaloost Eestis:

Üks võimalikest sotsiaalteatri sünniaastatest on 1981, kui Lavakunstikateedri kümnenda lennu diplomietendus oli „Meie elulood“ (1982). Etenduse lavastajat, Merle Karusood, saab kindlasti pidada sotsiaalteatri kultuuri üheks loojaks Eestis. Etendus põhines üliõpilaste endi lugudest koolist, õppimisest, armastusest, karistamisest, sõprusest. Selles protsessis oli loo rääkijana ja näitlejana, üliõpilasena osaline ka Aivar Simmermann, kes on Eesti Luguteatri lavastaja ja kunstiline juht. Tänaseks on Eestis arenenud väga mitmepalgeline teater, kus on võimendatud teatri sotsiaalset, õpetuslikku või teraapilist külge. Üks sellistest teatriviisidest on ka luguteater. Luguteater kui eripärane, iseseisev teatrivorm, oli ka Aivar Simmermanni magistritöö teemaks („Ülevaade luguteatrist“ EMTA, 2006). Eesti Luguteater on asutatud aastal 2004 ja on osa MTÜ Moreno Keskusest.

Eesti Luguteater on andnud avalikke esinemisi 2005. aastast alates. Praeguseks oleme andnud kokku üle 130 etenduse ja koolituse.