Septembri etendus vanas kohas, uues kuues.

Nagu kutses lubatud, ei olnud tegemist tavalise luguteatri etendusega. Oli hoopis nii, et publik sai

kiigata luguteatri kööki. Meie rääkisime, inimesed vaatasid. Vaatasid, kuidas toimub harjutustund,

proov, luguteatris.

Vajadus oli avada ja avardada oma suhet inspiratsiooni. Vajadus oli leida uus vaatenurk, igavesele

teemale, miks ma seda kõike teen, miks mulle on vaja neid igakuiseid kohtumisi inimestega ja

lugude jagamist? Miks mulle on vaja avatud etendust?

Tunnistasime, et olek, kus kõik on normaalne pole normaalne!

Kui ma lähen normaalse tuju ja normaalse häälestusega etendusele, kui minu jaoks kõik on suht

normaalne ja seletatav, on tulemuseks normaalne õhtu, õhtupoolik, kus võib olla ja kuhu ei pea

ilmtingimatta minema, rääkimata olemisest.

Seekordsel avatud õhtul said sõna trupiliikmed, kes uurisid, mõõtsid oma inspiratsiooni, pinget,

suhtes luguteatriga. Sellest sotsiomeetrilisest harjutusest sündis harjutus – etendus.

Me rääkisime ja mängisime omi lugusid.

Me isegi ei küsinud inimestelt saalis, kuidas oli. Oli kuidas oli, meile oli see tähtis! Saime aru, et

ühest korrast piisas! Korrata ei ole vajadust.

Tänud kõigile, ke istusid saalis ja tänud meile, kes me olime laval.

Saime aru, kui tähtis on kontakt publikuga! Saime aru, et kontakt algab suhtest.

Ja midagi veel.

Leppisime kokku, et jätkame teekonda ja etenduste andmist!

Kohtumiseni oktoobris!

Nii nagu ikka!

Aivar

This entry was posted in Hooaeg 2014, Uncategorized, Uudised. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *